Avastasin peale pikka vestlust ja enda avamist,et selle " kõva koore " all,kes üritab näida alati positiivne olla,'mind ei huvita' lookiga olla ning alati teisi aidata,on tegelikult üks väga kannatanud ja elult lükkeid saanud tütarlaps. Ma olen alati mõelnud,et kõigest saab üle ja saabki,aga mis " armidest" inimesed koguaeg jahvatavad? Ja nüüd sain ma sellest aru.. Nüüd alles,kui mõeldes minevikule oma haavu natukene sai torgitud,koitis,et jah.. ARMID JÄÄVAD.
Ma olen õnnelik.. Ma olen õnnelik selle üle,mis muutused on toimunud ning mul on täielik rahulolu.. Ma tunnen end hästi,kohe väga hästi. Tahaks kallistada kõiki ja anda edasi,seda mida tunnen mina. Mul on tunne,nagu ma oleks jääajas see väike oravake,kes sattus tammetõrude paradiisi taevasse :)