Vahel on tunne,nagu käiks kõik ühte ringi või lihtsalt mineviku jälgedes.Kõik justkui korduks,mitte miskit uut ega toredat.Alati,kui loodad parimat,tuleb välja,et ei olegi nii lilleline ja ilus,nagu ootustes oli.Kurb,kuid tõsi.
Tunnen,nagu inimesed kõnnikiksid minust lihtsal läbi,nendel on täiesti ükskõik,kas ma olen seal ees või ei.Kuidas võtavad inimesed koguaeg õiguse halvasti öelda või ebameeldivalt teisi kohelda? Ja üle üldse,MIKS?
Kõik langeb korraga kaela ja tundub,et ma pole mitte midagi muud,kui üks suur tühi koht,sooviks,et mul oleks võime ennast täiesti välja lülitada.
Igatsen enda ümber sõpru ja positiivsust.