Tegelikult on mul üks jutt olnud pikemat aega peas tiirlemas,kuid mul pole lihtsalt olnud piisavalt mõtteid,et seda väljendada nii,et ei jääks vale arusaam.
Lihtsalt minu mõistus ei võta vahel vastu mõista inimesi? Jah,ma tean,et kõik inimesed on erinevad ja see on egoistlik kui ma tahaks,et kõik elaksid nii,nagu MINA tahan..ei,ma ei taha,et keegi elaks nii,nagu mina talle ütlen.Tõsiselt vaevab mu pead küsimused „ miks ta nii teeb ? Kas on asi minus?Kas ma olen JÄLLE midagi teinud,et ma kõike seda pean kannatama?“ Jah,mind häirivad kui inimesed ei salli seda,kui kellelgi veab,kui kellelgi läheb paremini..Ma ei räägi,et kadedus ei oleks inimlik,me kõik tunneme seda vahel,see on loogiline..Aga kuidas saab olla nii,et sulle pidevalt hõõrutakse nina alla kui hea ikka on üks asi tema juures ja teine ja siis kolmas on see kõige lahedam.Võib-olla ei salli ma lihtsalt sellist enda üle pushimist ja sellist egoismi? Ma ei tunne ka,et ma ise oleksin kade või nii uhke,mulle meeldib,kui kellelgi veab ning kui keegi kaotab,on mul kahju.Ma ei talu,kui kellegile vaadatakse ülevalt alla ning tehakse lihtsalt pähe näga „ omg,u suck“
Võib-olla olen ma kiiksuga ja kujutan ette endale sellist suhtumist,võib-olla on lihtsalt asi vanuses,võib-olla olen ma inimestega nii kaua koos olnud,et tean juba,mida nad mõtlevad,aga võib-olla ongi mõned inimesed sinu ees hea näoga,aga tegelikult mõtlevad iga minut kuidas saaks sinust paremad olla,võib-olla on mõned liiga auahened,et ei saagi teistmoodi elada.
Kui olla sõbrannad,siis sõbrannad,mitte,et loeks,mis sul on seljas,kui palju on sul meiki,kui pruun sa oled,kui palju oled sa alla võtnud või kas keegi on uued kõrvarõngad saanud.Lihtsalt ei mahu pähe,kuidas mõned ’’sõbrannad’’ sellise pilguga vaatavadki.
Ei,mind ei häiri,kui keegi on niiöelda PAREM minust,sest neid inimesi on vähemalt miljon,kes ongi paremad ja ausalt öeldes on mul täiesti ükskõik.igaüks oskab midagi väga hästi teha ja sellepärast ei pea kadedust üldse tundma.
vahel on tunne,et polegi olemas sõbrannasid...