Täna päike paistis ja tundus,nagu oleks kevad käes,aga mis kevad see -13 kraadiga on.seoses sellega tuli mulle meelde,et paar kuud veel ja siis ei pruugi näha enam inimesi enda ümber,kellega oled nii harjunud ning kellega on meeletult palju mälestusi,muidugi kellega vähem-kellega rohkem.
Üle üldse hakkasin mõtlema mis on viimastel aastatel juhtunud ja omaette muigasin.mõtlesin,et ma vist ei teeks midagi teisiti enda " kunagi tehtud tempudes " vms,sest muidu poleks ma praegu see,kes ma olen..elu õpetab- jah see lause vastab nii tõele.Vaatasin inimesi ja mõtlesin,mida aeg nendega küll teinud on ? alles olid kõik väiksed,totud ja naiivsed ja juba on nad hoopis teised inimesed ja muutunud..Oi kui palju on mäletada ja mõelda,aga on ka asju,mis võiksid minu mälukaardilt kustuda,kuid siis poleks meenutada mida valesti tegin ja mida jätsin üldse tegemata.
Seisin garderoobis,ootasin issit ja vaatasin ringi ja aina mõtlesin.. Mis kõik oli ja kuidas see kõik toimis,aga aeg teeb oma töö ja eks nii peab minema.Tulin koju,vaatasin pilte ja kuulasin lugusid,mis kunagi playlistis nr1 olid..Aga jaah,seljataga on tegelikult elust vägagi väike osa,eluke läheb edasi ja annab aina juurde õppetunde.Mina ei usu selliseid asju nagu " kogenud " ja " elu näinud " ,seni kuni elu pole läbi,pole keegi veel elu näinud ega seda läbi elanud,sest igapäev on midagi uut ootamas sind ees ja keegi ei tea,mis kunagi juhtuma hakkab.
ohh,ma ei oska sõnadesse panna seda,mida ma tahaksin öelda selle postitusega tegelt,sest seda ongivõimatu tähtedest kokku panna vist. Jaah,aeg lendab ja üldse mitte aeglaselt ..

Kuidagi liiga diip,aga samas minus tekitas see rahuliku ja muigava paneva tuju..


Take care.