'kas tõesti läheb minust see viirusehoovus mööda?!' oli minu mõtetes eelmine nädal. aga enam ma ei saa selle üle uhke olla,sest nüüd on minu kord haige olla. terve pere oli 2-3 nädalat tagasi haige ära ja nüüd on järg minuni jõudnud.

hetkel katab mu lauapealset kandik,kus peal teekann teega,tass ja meepurk,salhvrätikute pakk ning kraadiklaas. oioi,meeletult paha on olla,aga eks ma hõiskasin ka ennem õhtut.

pääsen hommsest koolipäevast ja võib-olla,et ka ülehommsest,aga eks näeb,kaua see haigus mind kiusab. ja ma ei saa mainimatta jätta,et täna veendusin olenemata sellest,et mu vend on kohutav tüütusehunnuk,suudab ta ka väga armas olla.. ta istus minu kõrvale diivanil ning tegi murelikud silmad pähe ja küsis 'kissu,miks sa nii tuline oled?'. Pidin mainima,sest päeva armsaim hetk,täna olen ma talle ikka eriliselt hea päks! :)