Ma ei saa,mul on sellest kõik nii kopp ees,kuigi tuleb veel umbes 8 kuud vastu pidada? Mind häirivad niipalju asjad,et ma ei suuda lihtsalt enam..Kui suve lõpuks mõtlesin,et võiks juba klassikaaslasi näha,siis nüüd ma ei taha enam sõnale klassikaaslased mõeldagi.See õhkkond,pinge mis pidevalt õhus on,see pole normaalne.Ei taha,eitaha,aga ikkagi peab ennast igapäev 6:30 selle rõveda koha pärast ülesse ajama..Ainukene positiivsus minu päevas,kui viimane tunni kell heliseb ja maarit koos minuga lollakaid kilde välja mõtleb,ülejäänud kõik jääb alla nulli.
ma tunnen ennast süüdi,aga ma pole ja ma tean seda,kuigi alateadlikult ma siiski tunnen,nagu oleks. Aga öelgu teised mis tahavad,mina käin seal lihtsalt klassis istumas ja muu mind ei huvita enam!