tõtõtõtõtõõõ

ma ei tea millest alustada,sest see nädalavahetus,mida ma lootsin,et tuleb raju,nii ka läks.KUIGI miski ei läinud plaanipäraselt,pidime marleeniga Alice imedemaal vaatama minema ja Buduaariturule,aga mõlemad need jäid ära.mis halvasti(ei tahtnud seda teist sõna kirjutada siia),see uuesti.
Niiiisiiis,reedel pidi olema girls night ohtra söögi & piibuga,kuid mingihetk sadas ka inimesi sisse ja siis läks juba muusika kõvemaks ja joogid hakkasid kiiremini alla minema,mis omakorda viist strip-pokkerini. Lõbus oli,kuigi öösel läksid kõik ära.
Laupäev,mõtlesin,et olen kodus ja lihtsalt vaatan telekat & lebotan. Jah,nagu alati mu plaanid lähevad untsu ju.Kodus olin,aga telekast ja lebotamisest ei tulnud küll midagi välja. magama sain pool 6 vist ja kohvitassid täituvad mu ees aeg-ajalt. peaks hakkama füüsikat tuupima,aga hetkel EI JAKSA,aga kuidagi ma selle pähe saan endale.Kohvitass vajab täitmist..
hoidke end.

See kõik,mis ei tapa,tuult mu purjedele annab.
Normaljokk,peaks hindeid parandama ja nädalavahetus võiks raju tulla.

Täna oli täitsa kevade tunne,kui päike paistis ja palav oli klassis,kuid kui välja vaatasin aknast oli seal ikka veel paks lumekiht,kuid siiski päike oli põhiline.
vaatasin suve pilte..hmm..ikka nii väga tahaks sooja ja lihtsalt sõpradega olemist ning kuskil maal ära olla,aga ega see väga kaugel enam polegi.Täiesti uskumatu,aga kolmas veerand saab juba läbi. Aeg lendab ja mitte üldse aeglaselt,alles oli oktoober ja jõulud ning sünnipäev.Aga ei ole mul selle vastu midagi,et suvi kiiremini kohale jõuaks :)
Tänane päev oli imelik,esiteks oli meil kaks keemiat(MUST LOVE IT!) ja üldse tundsin,et olen kuidagi udu seal koolis täna,mitte,et see esimene kord oleks,aga hoopis teistsugusem,imelik võiks öelda ?!
Siiani otsin enda digikat ja netu kindaid,ma LOODAN väga,et need siiski tulevad kuskilt välja,võiksid ju?!
Varsti hakkab Dr.House,kes mind alati naerma ajab ning peaks õppima,sest ega homme lihtne päev ei ole.
okeika,püsigem inimesed(hahahaaaa,no mida veel)

damn,girl u did it again

Suutsin hakkama saada ühe ebatavalise tembuga.ei tea,millal mina ükskõik õpin enda vigadest,vist mitte kunagi,nagu on see siiani olnud.
Eilsest nii palju,et carmeni sünna oli lahe- rahvast oli ikka korralikult,naerda sai ja koristatud sai.Koju laekusin kell 4 vist,aga koju tulek on natukene raskem teema,kuna PUUDUB MÄLU sellekoha pealt. Mõnus nädalavahetus jälle kirjas tegelt.
Tunnen ennast hetkel nats süüdi,aga olen ka varem sellistes olukordades olnud ja ma tean,et see läheb üle.. varsti..ma loodan..

Päris tore,et ma tegin midagi ja nüüd mul ei ole üleval neid asju,kust saab kaldkirja,fonti ja fondi suurust muuta.
Travis Barker möllab täna mul kõlarites,mis on põhjas,kuna vanemaid pole kodus ja ma KAIFIN valju muusikat ning üksi olemist. Aken on lahti,vahepeal piilus ka päike,no mida veel tahta? Ja õhtul veel Carmeni sünnale.
Ma ei tea,kuidas,aga ma suutsin enda kaela valusaks saada.Vihkan seda valu.
Eilsest niipalju,et hetk pärast seda,kui olin otsustanud,et olen kodus,siis teatas svarts mulle,et tal pole kedagi kodus ja tal igav. Niisiis läksin temapoole natukeseks ja ma olen jumala kindel,et ta peab mulle kunagi eraldi kontserdi tegema enda kitarrikesega.
okei,i'm out here.

guess,who's back?

Hakkasin mõtlema,et kui erinevad on ikka inimeste elud-kes elab igapäev õnnelikult ja muretult ning kes peab iga päev pisaraid valama või kes hoopis pingutab,et hakkama saada.Kõik on väga erinev,igast küljest.Niiet vahel tasuks väga sügavalt ennem mõelda,kui midagi kellegile või kellegi kohta ütled..
Vahel tahaks lihtsalt kaks kätt ette sirutada ja aidata,kasvõi kallistada-tugevalt ja südamest,et inimestel hakkaks parem,et oleks,millest rõõmu tunda kasvõi mõned minutid.Tahaks kõik halva ehk siis mustema poole ära kustutada ja lihtsalt rõõmu sees veeta mõned head hetked- ei teeks paha ju ? Tahaks,tahaks – jah tahaks kõike teha,saavutada ja öelda,aga vahel on see väga võimatu,kuigi ma üritan.
tegelt see polnud üldse mõeldud minu postituse alustuseks,kuid lihtsalt raske on vaadata pealt,kui läheb halvasti,siis mõned veel rohkem elavad sellele kaasa.
Oh god,kuidas ma vihkan hetkel seda kooli. Ma tean,ma tean,et negatiivsust pole enam,aga sellest ei saa üle ega ümber ka kõige postiivsem inimene,kui ükshetk see kool viskab üle. Kui ma siiani olen seal lihtsalt olnud ja lugenud minuteid,et saaks sealt välja ja paremasse õhkkonda,siis nüüd on mul jumala ükskõik mis kell see kool lõppeb,sest see tundub lõputu ja võitlus sellenimel,et ennast koolis hästi tunda on ka võimatu.
Võtaks praegu mõnusalt nädal-kaks puhkust(hahaha,kas koolist saab üldse sellist asja?) ja sõidaks kuskile mägedesse ära,üldse mitte suusatamise pärast,vaid tahaks olla lihtsalt väikses majakeses ja eemale sehendamisest ning kõikidest muudest,pead paksust muutvatest,muredest. See teeks head ma usun,kuna ma olen viimaselajal vägagi palju,isegi vist liigagi palju hakanud kaifima üksindust.Ma tean,et vahel on üksinda olek kasulik,kui mina tahaks seda koguaeg. Mõnud,keegi ei uuri,et kuidas koolis läks,mida eile tegid,miks sa nii tegi jne.Peaks vist metsa kolima,kuigi seal viskaks vist peale teist päeva juba üle ?!
JA NO MIDA. kodus ja võõrsil osad tehti 30 minutit lühemaks,ehk need on vaid 25 minutit ja meeleheitel koduperenaisi pole enam üldse,niiet telekanalid mängivad ka lolli. Hahahaha,kuskil peab ennast ju välja elama.
emal on imelikult hea tuju ja issi tõi tööjuurest shoksi,happy day.
Siiani - mida vähem sa tead,seda lihtsam on su elu,seda järgides on päris hea olnud.

Take care.

Reede-26.02

Ei olnud just kõige lemmikum päev.Esiteks olin ma jälle enda feik"kõik on korras" olekuga,naersin ja tõmblesin ringi,et unustada hetkeks kõik.Alles koju kõndides sain aru,et olin hea etenduse andnud- kuulanud always'i ning laulnud seda teistele ja lamekaid Maaritile ja Reimole rääkinud.
Järgmine hetk leidsin ennast köögilaua tagant istumas,ema tehtud shokolaadikook vaagna peal minu ees ning samal ajal,kui vaatasin ühte musta täppi seinal,mis mind kohutavalt häiris olin ma pool kooki ära söönud ja ema oli koju tulnud,AGA mina ei mäleta koera õnneniutsumist ega ukse avamist.
Liikusin kohe oma toa poole,cause i'm sick of fight.Ühendasin ipodi kõlaritega ja esimene laul-always, teine- better in time,kolmas- it's gonna be alright,neljas- keeper. Siis ma juba mõtlesin,et see peab mingi nali olema minu kulul vist.Läksin voodisse,ärkasin telefonihelina peale,ütlesin "tere", mida ma pole ELU SEES öelnud,kui telefonile vastan. Jällegi turn off,mõtlesin,et miks ma huvitav tere ütlesin,kuigi netu terve aja rääkis ja ma ei kuulnud MIDAGI.
Seeselleks- järgmine etapp oli 18.00,kui kodus ja võõrsil hakkas ning mu tuba oli pime,ainult telekas valgustas mu tuba,mida ma TOTAALSELT vihkan,kui ainult telekas käib ja ülejäänud tuba on pime.Ma ei mäleta,kuidas,millal ja miks on see võimalik,et ma avasin silmas ja kell oli 3:17 ja ma magasin riietega,rõduuks pärani lahti. Selhetkel ma juba arvasin,et see on uni ja kohe heliseb kell ja ma pean kooli minema,kuid hambaid pestes sain aru,et see ongi vist minu parakate päev olnud. Pole elusees uskunud,et inimene ei anna enda tegevusele aru,kuid minu reede oligi selline.
Laupäeva hommikul tõustes,et see oli vist viimane piir..Ma hakkan uuesti elama,kaua ma elan enda klaaskupli sees,kus ründavad mind ainult negatiivsed mõtted.Ma ei taha olla see,kes viimased 6 kuud on mulle vastu vaadanud peeglist enda kurbade ja vihaste silmadega.
Ma keeran oma suuna paremale,aitab sellest,mis on olnud siiani.Isegi hallid riided peaks ära viskama.Selline sõna nagu negatiivsus minujaoks enam ei eksisteeri :)
Muud juttu - parandan hindeid ja interneti piirang on tegelikult hea asi.Vahet pole,kuidas see veerand ka ei lõppeks,ma tean,et ma olen nüüd seljaga vana "mina" poole ja nüüd ma püüan vähemalt.
take care.