Mis ei tapa,teeb sind tugevamaks

Täielik epideemia on lahti sellega,et kõikidel on unereziimid paigast ära,ilm on kole ja libe väljas ning kõik on juba kahest päevast koolis väsinud.Hoolimata sellest,et ma täna hommikul pidin kukkuma peaaegu autole ette,muidugi auto pidurdas nii,et seda kuulsid vist kõik õismäe elanikud?! Ja olenemata sellest,et MINA olin see unekott eelmisel veerandil otsustasin ma end kätte võtta ja oma unereziim paika saada. Nii olen ma ka teinud,kell pool 11 või hiljemalt 11 olen mina juba voodis ja üritan und saada ja tõesti mõjub! Ma pole enam nii väsinud koolis ning minu päeva uinakust ei saa " magan-terve-päeva-maha",mille üle on mul hea meel. Vaikselt hakkab see pime aeg aina vähemaks jääma ja ma loodan,et KÕIK halvad mõtted mu peas teevad varsti kiired sääred ka :)
Täna kuulasin ma hommikul kooli sõites Getter Jaani Eesti Laul 2011 konkursi laulu ja teate,see on üllatavalt hea!! Kohe nii hea,et mina saadaks selle Eesti eest võistlema.
Väga uskumatu on ka see,kuidas minul see 2011 aasta on alanud,koguaeg juhtub midagi.Pöial ragiseb,niiet pidin sidet kandma,telefon kaob ära(aga õnneks leidsin üles),MUPO'ga on 2 nädala jooksul liigapalju kokku puututud ja neid " omg kui feil " hetki on liiga palju.Head uut aastat mulle siis !!! :)
Kusjuures,ma tahtsin juba ammu kirja panna,aga pole selleks eriti aega leidnud,kuid siiski,mind paneb imestama,kuidas saavad inimesed üksteise peale nii kadedad olla?!?!?!
Minumeelest on see naeruväärne,et kadeduse nimel hakatakse end üles poole pushi ja üritama teha KÕIKE,et olla parim ja tipus.. Hahaha,MILLEKS? Tõesti ju pole oluline,et sa pead alati number 1 olema,ega see elu ainult sellele toetudes ei edene.Kohati mind üllatab,et inimesed,kes tunduvad väga realistlikud ja juba sellise niiöelda 'mitte pubeka' jutuga(eiii,ma pole ise mingi täiskasvanud veel) lähevad vahel näost lillaks,kui toimub miski nende ümber,mis neid üles poole ei pushi. Elus on poole rohkem asju,millele tähelepanud pöörata ja mille nimel elada.Ma tean,et kohati on ju kadedus paratamatu,me kõik tunneme seda vahel,aga see on hetke ja sellest saadakse üle.Vahel võiks mõelda sellepeale,et pigem mitte vaadata imelikult ja õelad olla,hoopis tunnustada või elada kaasa inimesele :) Ma ei räägi siinkohal üldsemitte mingist kindlast situatsioonist,vaid üleüldse olen seda tähele pannud! Olgem hoolivamad,natukenegi algatuseks :)